Savimajade ajalugu
  Prindi leht  
   
 

Maapinna pealmisest kihist saadud materjalidest on inimesed ehitanud endale kodusid juba sajandeid ja tõenäoliselt aastatuhandeid tagasi. Isegi tänapäeval elab hinnanguliselt 30-50% maailma elanikkonanast majades, mille materjal on kogutud enda kodukoha lähistelt nn jalge alt maapinnast. Selliseid maju võib leida kõigil mandritel. Olgu sellleks siiis priiskavalt suured savi-toortellisest majavaldused Ladina-Ameerikas, tambitud savisegust mõisad Prantsusmaal, mitmekorruselised korterelamud Jeemenis, käsitsipressitud ja tambitud saviblokkidest majad Põhja-Norras ja Uus-Meremaal või lihtsad mudaonnid Aafrikas.

Maapinnast valmistatud, peamiselt savisegul põhinevate majade ehituskultuur oli au sees pea kõikjal maailmas kuni 20 sajandini, siis see tasapisi hääbus kuni tõusis uuesti esile 20 sajandi viimasel kümnel aastal. Põhja-Ameerikas näiteks ehitati 1860-ndatest aastatest kuni 1980-ndateni vaid mõned üksikud savimajad. Kuigi Euroopas püsis savimajade kultuur mõnevõrra kauem jäi ka siin alates 1930-ndatest aastatest savimajade ehitamine üha enam varju moodsatele ehitustehnikatele.

Alates eelmise sajandi 80-ndate aastate lõpust tõusis üksikute entusialsti mõjul saviehitus taas au sisse ka Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Valdkonna üheks suurimaks populariseerijaks sai Walesist pärit arhitekt Ianto Evans, kes tõestas, et savimaja ehitamisega saab hakkama pea igaüks. Evans näitas, et võrreldes teiste ehitusviisidega on savimaja ehitamisel vähem tähtis maja omaniku sissetulek, vanus ja sugu.

Eestis on saviehitus olnud palk- ja kivimajade kõrval kolmas levinum ehitusviis. Kuna saviseguga ehitamine on füüsiliselt ja ka tehniliselt väga kerge, siis sagedasti oli just saviehitis esimene katusealune, mida uut talu rajav noor pere endale ehitas.

Saviehitiste populaarsust lisas ka palkide kõrge hinda. Näiteks mõisnikult ühe palgi saamiseks pidi talunik käima nädal aega mõisas tööl.

Palgi kõrge hind oli savimaja ehituse soodustajaks ka 20 sajandi 20-ndatel aastatel.Kuna läbi aegade on eestlastele metsamaterjal suhteliselt hästi kättesaadav olnud, siis jäi peamiseks ehitusmaterjaliks ikkagi puit ja savi oli üks võimalikest alternatiividest.

Tänaseks on sada ja enam aastat tagasi ehitatud savimajadest säilinud tõenäoliselt üsna vähe võrreldes nende tegeliku arvuga eelmise sajandi alguses. Teada on, et 20 sajandi alguses oli Eestis terveid külasid, mis koosnesid savimajadest. Selliseid külasid võis leida näiteks Lääne- Virumaal Udukülas, Harjumaal Vääna lähedal, Valga linna lähistel ja mujal.

Saviehitisi oli ka linnades, isegi Talllinnas oli mitmeid savimaju, milledest kuulsaim on Konstantin Pätsi Kose majavaldustes asuv suur abihoone, mis on praeguseni säilinud. Seega kasutati savikonstruktsiooni lisaks elumajadele ka abihoonetes. Näiteks Lääne-Virumaal Kadrina lähistel Võduvere külas oli üks talunik, kellel metsamaad oli vähe, ehitanud endale savist lauda 20 sajandi 20-ndatel aastatel. Samas teised selle küla taluhooned olid kõik palkidest valmistatud.

Enamik  Eestis 19-ndal ja 20 sajandi algul valminud savihoonetest on ehitatud rajatava hoone kõrvalt kaevatud savimullast. Harva lisati saadud savile liiva või rikastati savimulda puhta saviga.  Seinakonstruktsiooni tugevdamiseks pandi seina sisse horisontaalselt kanarbiku- ja kuuseoksi või mõnda muud puitmaterjali. Mõnes piirkonnas (näiteks Viljandimaa) segati savimuld segamini põhuga või tehti ehitusperioodi pikendamiseks valmis saviplokid. Kui savi baasil ehitatud kõrvalhooned hakkavad vaatlejale hästi silma, siis savist elumaju kohtab harva. Põhjuseks on siin ka elumajade parem viimistluskvaliteet. Enamasti kaeti elumajad lubjakrohvi või laudisega, mis teeb nad kivi- ja puithoonetest eristamatuks.